Unetu nädalavahetus läheneb!

Tõotab tulla superlux nädalavahetus! Seda mitte ainult sellepärast, et näitan Uue Kunsti Muuseumis pärleid 25-ndalt Pärnu Filmifestivalilt ehk nädalavahetus täis kino, vaid ka teine pool tuleb Pärnu. Peab välja puhkama, et olla unetu!

Teist aastat järjest toimub Pärnus augustikuu keskpaigas selline üritus nagu “Augustiunetus”, tänavu 13. augustil – päev täis kunsti, kultuuri, moodi, chilli ja grilli! Võtame ka sellest unetute festivalist osa VÄLIKINO näol ja näitame kuut dokfilmi viimaselt Pärnu Filmifestivalilt. Üritus toimub Uue Kunsti Muuseumi (Esplanaadi 10, Pärnu) tagusel muruplatsil, vihma korral toas sees.

Ja nüüd siis minu  lühikesed kommentaarid linastuvatele filmidele!

Kell 20:00 “NAISTETA KÜLA”
Režissöör Srdjan Sarenac, 83 min. 2010, Prantsusmaa ja Horvaatia (filmitud Serbias ja Albaanias).
XXV Pärnu Filmifestivali Eesti Rahva Auhind.
Küllap on maailmas veel selliseid paiku, kus elavad ainult naised või ainult mehed. See film viibki meid Serbia edelapiiril asuvasse mägikülla, kus peale eaka naise surma on alles jäänud vaid neli meest. Kas põhjuseks võiks olla see, et kõik noored naised on linna ära kolinud või hoopis see, mis on tõenäolisem, et üksi jäänud mehed elavad kuskil kaugel taludes, kus miski ei meenuta kaasaegset tsivilisatsiooni – neil on küll auto, elekter, televiisor ja isegi telefon, aga neil on ka logisev aiamaja, vesi kaevust ja tapeediks on väljalõiked “Playboy” ajakirjast. Kuid lonkav eluviis ei heiduta Serbia mehi ning üks neist on otsustanud endale naaberriigist Abaaniast naise muretseda.

Teadupärast on Albaanias palju vallalisi naisi, kuna nende mehed said sõja jooksul surma ja nii otsustabki filmi peategelane Zoran, et hoolimata kahe riigi vahelisest vaenust, tuleb ka temal ulatada käsi sümboolse oliivioksaga ning järgneda sisehäälele. Kas ja kuidas Zoran Albaaniast oma sinilinnu kinni püüab, seda Srdjan Sarenaci film piilubki.

Film ise on ühtlasi nii lõbus, kui nukker. Sedalaadi meeleolule aitab kaasa filmis kasutatud Serbia folkmuusika, mis minu arust mõjub ka mikstuurina veidrast komöödiast ning kurvameelsusest. Loo põhiraskus seisneb aga kahe rahvuse erinevatel arusaamadel ning takistuseks saab ka raske ja keeruline paberimajandus. Nukraim on ehk jälgida osa, kui Zoran saabub kohtuma grupi vallaliste naistega, kes näevad välja pigem prostituutide salga moodi, mitte aga koduperenaistena. See moment on filmis vaataja jaoks tegelikult väga oluline, meile eksponeeritakse seda lausviha mis nende kahe rahvuse vahel eksisteerib. Mõlemal riigil on oma versioon olnud sõjast ja kelle pool on õigus, on raske öelda. Kummalgil poolel on olnud suuri kaotusi, kuid need ei ole olnud nii laostavad, kui nendel kolmel mehel seal Serbia mägikülas, kes ei leidnud endale armastust, naist ega laste ema. Aga samas on see väga tundeküllane ja isikupõhine kaotus, mis võib inimesi haavata kõige sügavamalt ja šokeerivamalt ning sellinegi lüüasaamine jätab kindlasti oma jälje!

Kell 22:00 LÕBUSAD LÜHIFILMID

“LIBAJÄNES”
Režissöör Guerin van de Vorst, 10 min. 2010, Belgia.
Lugu ühest mahajäetud paigast, kus vanad karmid meloodiad ning purunenud lootuste tondid kõlguvad, kus midagi pole enam loota peale selle, et elu on siiski täis põnevaid ootusi.
Ma ei hakka sellele sisukõkkuvõttele midagi muud lisama, kui seda, et SEE ON PUHAS HEA TUJU FILM! Tegelikult on see 10 minutiline mängufilm, aga see aasta tegime Pärnu Filmifestivalil uue libafilmide kava – crazy fanzy films ja seda filmi seal programmis just näitasimegi. Soovitan seda kõigil paha tuju korral vaadata, sest see mõjub superhästi – see on naljakas, lõbus ja õnneliku lõpuga!

“ANDERS JA HARRI”

Parimad sõbrad Anders ja Harri.

Režissöörid Åsa Blanck ja Johan Palmgren, 13 min. 2009, Rootsi.
XXV Pärnu Filmifestivali parim lühifilm.
Anders ja Harri on parimad sõbrad. Nad reisivad paika, kus juhtus Rootsi ajaloo suurim rongiõnnetus. Aastal 1918 jooksis rööbastelt Malmö-Stockholmi kiirrong. Äkki ununenud sündmus elustub ning ootamatu muusika hakkab helisema.
Selle filmiga näitab rootslastest kahene filmitegijate tandem, et 13 minutit on täiesti piisav näitamaks tugevaid tundeid ja sügavat pühendumist kinolinal. Kuigi film on liigutav, ei ole see sentimentaalne vaade sõprusesse, hirmudesse ja muidugi rongidesse.

“KARJALAAGER”

Kaader filmist "Karjalaager"

Režissöör Alijan Nasirov, 28 min. 2010, Kirgiisia.
XXV Pärnu Filmifestivali parim film teemal “Inimene ja loodus”.
Argielu kirgiisi perekonna karjalaagris. Siin, kõrgmägedes suudavad elada vaid jakid, hundid ning eriti vaprad inimesed. On nad aga ilma autode, kaupluste ja elektrita ka õnnelikud?
Soovitan seda filmi vaadata, sest see lummab nii oma looduse, olustiku, suhete kui huumoriga.

Kell 23:00 “SÜGISKULD”

kaader filmist "Sügiskuld"

Režissöör Jan Tehaven, 94 min. 2010, Saksamaa, Austria, Rootsi.
Humoorikas film kõrgesse ikka jõudnud meestest ning naistest, kes valmistuvad tähtsaks võistluseks Soomes. Saja-aastane austria kunstnik Alfred treenib kettaheiteks ning tahab kindlasti võita kuldmedalit. „Ma ei tunne ennast sajasena. Kuni mu keha töötab, pole vananemine mulle probleemiks“, ütleb Alfred. Rootslane Herbert arvab, et sport aitab tal elu pikendada. Armastus spordi vastu muutub filmilooja Jan Tenhaveni käe all armastuseks elu vastu.
No peale selle filmi linastumist ütles Mark Soosaar, et ta jätab nüüd filmitegemise pooleli ja hakkab sportima. Eks tulge vaadake ise seda vitaalsust, mida ekraanilt kiirgab ja tehke omad järeldused. Lisan siia Cinema Without Borders usutluse filmi autori Jan Tenhaven’iga.

Seansid on tasuta ja vihma korral toimub üritus muuseumis sees.
Kohtumiseni välikinos!

Uue Kunsti Muuseumi koduleht
Uue Kunsti Muuseumi fännileht Facebookis
Augustiunetuse koduleht ja kogu programm

Advertisements

Kujuteldav armastus vs südamelöögid.

Esimene selle suve nädalavahetus, kus ma puhkasin ja sain tegeleda oma hobidega on möödas, ei mõelnud tööle, ega kontrollinud iga 10 minuti järel oma e-posti. Mõnus kahene seltskond, parim mida tahta. Tegelikult tegelesin siiski peamiselt ühe oma hobiga – vedelesin voodis, et vaadata filme. Listis oli ka suurepärase stilistikaga film “Les amours imaginaires”, vaatasin seda juba kolmandat korda, kuid sellest hoolimata suure naudinguga. Kuna eile hakkas Tartus armastusfilmide festival ja see film ka seal kavas, siis see on väga teemakohane kirjutis. Saate teade, mis mind selle filmi juures võlub ning äkki keegi veel jõuab täna õhtul Tartu raekoja platsile seda linalugu ka vaatama.

Film puudutas mind kahest aspektist – suurepärane tugev psühholoogiline taust ning stilistika.

Lisaks vaimustavale režissööritööle võtab filmi autor Xavier Dolan enda kanda ka ühe peategelase rollidest ning mängib mahedahäälset 25-aastast meessoost homoseksuaali Francis’t. Nii filmi stilistikas, kui soovis ise oma filmis mängida, võiks ära tunda viiteid François Truffaut’le.

“Les amours imaginaires” tõmbab meid  melodraamasse, kus lõõmavate armuleekide ja kirede kompotis keevad  emotsioonid üle pea ka väga tasasel tulel – samuti vägagi Truffault’lik.

Filmi draama põhiolemus ilmneb kohe filmi alguses, kui ühel peol kohtuvad kaks head sõpra Marie ja Francis ühe kena, intelligentse ja andeka noormehe Nicolas’ga. Mõlemad armuvad temasse koheselt. Nicolas veedab Marie ja Francisega sageli aega, aga õhku jääb küsimus: kummast ta siis huvitatud on? Kas ta eelistab naisi või mehi?Peale Nicolas’ga kohtumist, kes näeb välja kui Michelangelo Taavet, suudab oma muretu ja vaba olemisega võluda silmpilkselt nii Marie, kui Francis’e. Kuigi tekkinud armukolmnurk seab ohtu ühe sõprussuhte, siis lõppkokkuvõttes juhtunu pigem tugevdas nende kooslust. Nicolas on psühholoogilises plaanis väga tugev karakter, kes on enesekindel ja teadja, mängides teiste karakteritega, nii et tema enda motiivid ei satu kunagi eredasse valgusesse – tema psühholoogilist ülekaalu on tunda kuni filmi  kulminatsioonini. Samas näitab see väga selgelt, et kui sa teistega mängid, siis lõpuks jääd kõigest ja kõigist ise ilma. Võimalik, et selline elumoto võib olla mõne inimese jaoks taotluslik ning õnnelikuks tegev eneseteostus – olla elu lõpuni üksik mängur. Kuid mulle tundub see pigem enda välise kesta eksponeerimisena, mis ei kajasta tegelikke ihasi ja soove. Pühendudes isiksusele süvendatult, leiame selle taga hoopis tõsisemaid probleeme, mis on pärand lapsepõlvest või tingitud kasvatusest.

Stilistiliselt on see üks parimaid filme, mida ma viimasel ajal näinud olen. Xavier Dolan hoiab ühtset stilistilist joont filmi algusest tiitriteni välja ja see tervik on äärmiselt nauditav. Dolan pöördub järjepidevalt sarnaste visuaalsete trikkide juurde, mis toetavad stsenaariumi kulgu, andes sellega järjepidevalt loo olemusse elegantsi ja stiili. Film on üles võetud romantilistes toonides, kuid aegajalt ilmuvad erksates monotoonsetes toonides kaadrid, mis peegeldavad individuaalseid emotsionaalseid  pingeid. Samuti on läbivaks stilistiliseks lahenduseks slow-motion’i kasutamine. Koos kostuva muusikaga loob see ekraani taga istudes mõnusa meeleolu ja kannab vaataja rahulikult ajas edasi. Filmil ongi minu arust suurepärane soundtrack – nooruslik ja seksikas mikstuur lõbust, kurbusest ning armupalavikust. Valitud muusika loob olestikupõhise ideaalse meeleolu. On kasutatud ka klassikalist muusikat (Wagner, Bach), kui vastamata armastuse peegeldusena – parim töötav efekt kontrasti näol – kui muusika ise on romantiline ja meeliülendav, siis see peegeldab ootust, meeleheidet ja kurbust. Kindlasti jääb peale filmi vaatamist kummitama Dalida versioon Cher’i loost “Bang Bang”, aga minu lemmikuks selles filmis sai hoopis Fever Ray “Keep the Streets Empty for Me”.

Põhimõtteliselt peegeldab filmi originaalpealkiri “Les amours imaginaires” (“Kujuteldav armastus”) väga hästi filmi sisukokkuvõtet. See on lugu kahest noorest, kes armuvad ühte ja samasse noormehesse, kuid vastuarmastuseta. Väga eluline ja valus teema paljudele, kes on kogenud sarnaseid olukordi, vahet ei ole kas oled hetero- või homoseksuaal. Paralleelselt saame filmis nähtud armukolmnurgas tiirelnud noorte taustal veel peatuda ka eneseväärikusel – kui õige ja aus on sõpradevaheline võitlus armastuse nimel? Kui leidub ohumärke sõprussuhtele, kas tasub edasi võidelda? Antud loo kontekstis maksis mängurlik lähenemine inimsuhetele nn noorele Taavetile endale valusalt kätte, kaotades kaks sõpra, aga millised on selliste lugude lõpud päris elus?

Filmi taustal võiks öelda, et tuleb olla avatud ja tolerantne uutele kogemustele, ei ole mõtet kinni jääda oma mõtetesse ja illusioonidesse, sest see on lihtsalt butafooria. Kujutledes end suhtesse ja olukordadesse, mis on kättesaamatud, teed sellega lõppkokkuvõttes ainult endale haiget. Unistama peab, kuid peab suutma olla ka kahe jalaga maa peal. Oluline on see, et sa suudaksid maailma vaadata lahtise pilguga ja suutma elus edasi minna olenemata takistustest. Kõik võivad teha, mida iganes tahavad, täpselt nii nagu sina, mina või hoopis keegi kolmas. Kedagi sundida muutuma kellekski teiseks ei ole õige ega aus.

“Kujuteldava armastuse” kulminatsioonina ilmub uus objekt, kes annab uued lootused, ihad ja soovid, unustades selle, et kõik võib olla korduv. Võimalik, et moraaliks on see, et ainult rumal ronib sinna, kuhu teda ei taheta, aga armastuse imelised teed on väga keerulised ja kui kord tunned, et sa kedagi armastad, siis ei ole mõistusega enam midagi teha… On see kujuteldav või mitte, südamelöögid on sellegipoolest kuulda!
Väga hea film, soovitan!

Film “Les amours imaginaires”.

Kui väärtuslik on inimelu?

Olen selle küsimuse juurde viimasel ajal ringiga ikka ja jälle jõudnud. Peale Pärnu Filmifestivali, mis on küll dokumentaalfilmide festival, soovitasin paarile sõbrale vaadata thrillerit “Inimlapsed”. See 2006. aastal filmitud futurislik ekraniseering Phyllis Dorothy James’i samanimelise novelli ainetel, viib meid oma tegevusga 2027. aasta Londonisse. Inglismaast on saanud politseiriik, kus on palju vägivalda. Lootusetu olukord ja lahtine tulevik, mis kõige hullem, 18 aastat pole ükski naine sünnitanud, seega inimkond on määratud hukule.

Filmi alguses ilmub ühe tegelasena rase naine, kes on kui imede ime ning teda hakatakse  transportima riigist välja. Kuhugi ookeani keskel asuvale uurimiskeskusesse. Sealt läheb lahti tõeline seiklus ja vaatemäng, mida mina pole varem näinud.

Film ise tröötsib õõvastava ümbrusega ja paneb mõtlema, et kas tõesti võib olla inimkonnal hoopis selline tulevik – assortii loodusõnnetustest, sõdadest ja terroriaktidest, kus enamik maailmast on muutunud juhitamatuks, on inimasustuseta või anarhiline. Kui see on meie tulevik, siis kuhu jäävad elektriautod, elektrituulikud ja ulmeni arenenud tehnika, õnnelikud inimesed? Siinkohal meenutagem leinas olevaid Norra kodanikke, kes paremäärumuslaste rünnaku tagajärjel kaotasid paar päeva tagasi oma lähedased. Kui palju on kirjutatud kommunismi kurjusest ja vägivallast, siis nüüd oleks aeg ka tähelepanu juhtida paremusäärmuslastele. Tekib endalgi küsimus, kas me elame viimastel headel aegadel? Kuna film on tegelikult poliitikavaba, siis jätan siinkohal selle teema…

“Inimlapsed” peegeldab varemetes Londonit ja see tundub tõesti ehedana. Kogu filmi ‘set’ on võrratult hästi seatud ja mõjub reaalse kohana. Film juhatatakse sisse mahajäetud laohoonetega, tupiktänavates elavate kodututega, puurides kinni hoitavate immigrantidega, puudulike kommunaalteenustega ning mis peamine – ei ole lapsi ringi jooksmas. Ainsad kelle eest veel hoolitseda on kassid ja koerad. Algusminutitel ilmub telereporter, kes teatab, et äsja on tapetud maailma noorim kodanik (18. aastane), kuna ta ei olnud nõus autogrammi andma. Omaette kuulsuskatastroof, mida puudutasin õrnalt ka oma eilses nn muusikateemalises postituses. Kui palju kuulsusi on hukkunud tänu neid jahtivate fännide või kõmufotograafide tagajärjel või kui palju andekaid inimesi ei talu nendele osaks saanud tähelepanu ja lõpetavad oma elu alko- või uimastisõltlastena?

Edasi filmist. Nii kui reporter on saanud teatada läbi tele kurba uudist, näeme kuidas sekund hiljem lastakse taamal kohvik õhku. Filmi seisukohast on see väga oluline moment, me näeme ühte peategelast tõeliselt hirmununa. Illusioonideta bürokraat Faron ei ole kartlik, kuid selles stseenis on ta tõesti hirmust tardunud, suurepärane näitlejatöö annab aimu karakterisisesest muutusest, mis on oluline filmi edasistel arengutel. Nimelt palub Faronit tema endine kallim Julian, et mees aitaks riigist välja toimetada avastatud rase naine. Olles riigiametnik, saab see olema raske ning riskantne teekond, Samas on Suurbritannia sulgenud oma riigipiirid, et võidelda mässulistega, kes toetavad immigrantide sissetoomist.

Riigist põgenemisteekond on sõna otseses mõttes hull. Minu lemmikstseeniks on mööda metsateed vuhav auto, see on üks kõige ootamatumaid hetki filmi loo seisukohast ning nauditavamaid operaatoritöid, mida ma üldse näinud olen. Pikk kaader on filmitud läbi auto katuse, kaamera liigub edasi-tagasi, teeb 360 kraadise pöörde ja see kõik on üks võte, unbelievable… Ma ei hakka neid hulle ja ebasündsaid sõnu siin kasutama, kui ma seda nn auto-stseeni esimest korda kinos nägin, see oli minu jaoks tõeline elamus! Ma lisan siia stseeni ja making of’i, no vaadake ise!!! Ümberjutustusest, kuidas seda kõike filmiti, säästan lugejaid, aga see kõik on lihtsalt geniaalne. Auto katusele ehitati sisuliselt teine korrus peale, kus sees istusid režissöör, kaameramees ja focus-puller + veel üks tüüp (ma ei mäleta kes). Läbi auto katuse viidi kaamerasilm, mis siis filmis kõike autos toimuvat. Kui auto seisma jääb, väljub ka kaamera autost, ja ikka filmib! Kuigi tõele peab au andma ja ütlema et selles kohas on lõige, mida ei ole silmaga näha, puhas filmitrikk 😉 Aga ikkagi, lihtne ja geniaalne, nagu “Forrest Gump”. Kui ma nägin esimest korda “Forrest Gump’i”, siis mõtlesin tükk aega, kuidas need leitnant Dani jalad otsast lõigatud on, inimene ju käib päris elus kahel jalal 🙂 Aga kui nägin making of’i,  oli see nii selge ja lihtne – green (blue) screen!!!

Soovitan soojalt seda filmi vaadata ja mõelda – kui palju on väärt üks inimelu ja kui tähtsad me teineteisele oleme! Filmi lavastaja Alfonso Cuarón viitab inimese olulisusele läbi koerte. Olenemata pommitustest ja viletsusest, liigub kaadris palju koeri, üldjuhul otsivad oma peremeest – nad vaatavad inimese poole alt üles, nagu me oleksime nende jumalad. Aga kui maailmal on selline lõpp ja inimkond sureb välja, siis kas koerad jäävad meid endiselt otsima?

Film ei räägi sellest, miks lapsed enam ei sünni ja kuidas me saaksime viljatust vältida, see on poliitikavaba dramaatiline linateos sellest kuidas inimkond lakkab kooseksisteerimast ning tsivilistasiooni kadumisest.
Very odd, what happens in a world without children’s voices (tsitaat “Inimlastest”).

Film “Inimlapsed”.

Liiga palju kurbi uudiseid on viimasel ajal olnud. Leidke aega oma sõpradele ja suhelge lähedastega! Hinnake vääriliselt kaaslaste saavutusi ja püüdlusi ning olge toeks nii rõõmudes, kui rasketel aegadel. Mis on mille hind ja mis on millegi väärtus? Kõik teavad palju mis maksab, aga kas osatakse hinnata väärtusi? Vahel ei osata märgata seda, kui inimene meilt abi palub ja vahel juhtub ka nii, et küsitakse abi sealt, kust seda loota ei ole.

We only said goodbye with words
I died a hundred times…
Pühendusega isale!

27-klubi

See oli filmifestivali alguses, kui mulle ei tahtnud meelde jääda üks aastaarv – 1927. Siis soovitas üks sõber mul mingi seos leida, see ülesanne oli kergete killast – 20 sajandil on surnud palju staare 27 aastaselt. Nüüd lisandub ka 21 sajand, aga aastaarv on sellest segaduest ikkagi nüüd meelde jäänud.
RIP Amy Winehouse 14. 09. 83 – 23. 07. 2011.

Uudised räägivad, et Amy Winhouse suri alkoholi ületarbimise ja uimastite tõttu. Omapärase jazzu-sugemetega popmuusika looja, keda kuulaks öid… Sõltuvus- või meeldivusprobleemid on omaette pikk teema ja ma ei hakka sellest hetkel kirjutama. Pigem tahaksin meenutada oma lapsepõlve suurt staari, kes lasi ka 27 aastaselt endale kuuli pähe – Kurt Cobain. Ma olin tema ja Nirvana suur fänn, kogusin igasugust staffi, mul olid kõik kassetid, hiljem ka plaadid, mul oli särke ja värke. 🙂
Kas Cobainile sai saatuslikuks staarieluga kaasnev tähelepanu, elustiil või mingid muud probleemid, seda ma ei oska öelda. Meenutagem siis lihtsalt grunge muusika rajajat järgmise looga.

27- klubisse kuuluvad veel Jimi Hendrix ja Jim Morrison. Mina nende surmapõhjuseid ei tea, aga Hendrix on läbi aegada kõveim kitarrist, keda kuulnud olen, kahju et mul ei olnud võimalust seda meest live’s näha. Usun uskumatusse elamusse.
Kahjuks on neid staare veel, kes on meie seast varalahkunud. Tunnen kõigile omakstele kaasa!


Mulle meeldib Lady GAGA, kui stilist. Muusika on nii ja naa, aga ma jagan seda lugu siin sellepärast, et olin just oma blogi esialgset kujundamist lõpetamas, kui mu hea tiimikaaslane Maris seda mulle jagas. Kuulame ja vaatame siis, mis asi see on!

Tere tulemast minu ajaveebi!

Esialgu ei olegi mul midagi tarka kirjutada, kui et olen päev otsa tegelenud selle ajaveebi kujunduse välja mõtlemisega ja mingisuguse vastuvõetava malli leidmisega. Räägitakse küll, kui lihtne ja kerge kõik see on teha, aga üks tõsiasi leidis taas kinnitust – kui sul on natukenegi nõudlikum maitse/soov/ettekujutus, siis on ikka nende lihtsate asjadega päris keeruline midagi vastuvõetavat teha. Võimalik, et probleem seisneb ka oskamatuses, aga kui ma ei oska, siis kuidas see saab lihtne olla… Igal juhul ei ole siin midagi nii lihtsat ja iseenest mõistetavat!

Lisaks blogile tahaksin lisada aegamööda siia ka omaloomingut, ehk enda tehtud töid. Selleks kannatust.

Selle blogi koostamiseks sain tõuke Mari käest! Tervitused talle 🙂